Liis ahjus

Kui mul enne polnud aimugi, mis tunne on läbipõlenud pirniga ahjus olla, siis eile sain sellest lõpuks aru. 

Õhtul kui kõik olid peale tööpäeva koju jõudnud ja vaikselt ringi askeldasid, käis väike pauk ja kõik kaput. Elekter oli kadunud. Tegelikult juhtub siin seda peaaegu iga päev, sest hiiglaslik ja pisut vananenud elektrivõrk ei pea lihtsalt vastu. Tavaliselt kestavad katkestused nii 10 minutit ja siis võib jälle kergemalt hingata. 

Otsisime siis kottpimedast oma telefonid ja taskulambid välja ning lootsime, et küll ta kohe tagasi tuleb. Õuduslood 7 tunnistest ja mitme päevastest katkestustest üritasime ära unustada. 

Mõne aja pärast hakkas aga kuumus tunda andma... Möödus esimene tund ja kõik vandusid ning higistasid oma nurgakestes. Terves majas oli kuulda hispaania, poola, tšehhi, slovakkia, malaisia, prantsuse, jaapani, ungari, hiina, vene ja eesti keelset sõimu ning hädaldamist.

Peale kahte tundi, kui olime juba lootuse kaotanud, juhtus aga ime! Saagu valgus, saagu elekter! Rõõmus elu saab jälle edasi minna!  Kui vähe on tegelikult vaja õnneks :)

Hiljem otsustasime, et lähme jahutame ennast veidike lähedal asuvas salsaklubis. Kõlab imelikult, kuid nii see on jahutasime ennast klubis.

Igatahes sauna mina enam vabatahtlikult oma jalga ei tõsta. Tike? (arusaadav?)