Diskule!

Namaste!

Eile oli minu esimene tööpäev ning järgmised kaks kuud töötan ma internina sellises firmas nagu Instition of Directors. Tegelikul on tegemiste mitte-tulundusorganisatsiooniga, kelle ülesandeks on levitada eetiliste põhimõtete kasutamist India firmades. Nad annavad välja ka sellist auhinda nagu The Golden Peacock, millega avaldatakse kiitust jätkusuutliku arengu eest. (www.goldenpeacockawards.com). Peale India on neil kontorid veel Portugalis ja Londonis. Minu peamiseks tööülesandeks on augustis toimiva konverentsi ettevalmistamine ja siis muud jooksvad tööd. Kohvi keetma ei pea, selleks on juba kaks usinat abilist. Nii palju siis tööst :) 

Õnneks pole see mu elukohast väga kaugel (Delhi mõistes kaugel) ja igal hommikul ärkan ma kuskil 8, ajan oma punjabi (kohalik riietus) selga ning lippan suure tee poole, et autorikša peale saada. Rikša kuidagi peatuma saadud, algab keerukas läbirääkimine. Esmalt saan suure vaevaga aadressi selgeks tehtud ja siis teatab ta uhkelt 80 rupies madam, veeeery far. 30 teatan ma kangekaelselt, sest tean et sinnasõiduks kulub maksimum 20 minutit. Seejärel kukub hind 60ni. Ei 45 olen nõus maksma. No-no madam 60. Siis algab teater. Pööran selja ja asun järgmist rikšat püüdma. Läheb mõni hetk siis ta ohkab sügavalt, teeb haleda näo ja ütleb noo okei 50. Hüppan peale ja sõit võib alata.  Ja nii igal hommikul.. Tagasitulek on pisut keerulisem, sest mu maja on kuskil ebaloogilises kohas ja tänavad on imepisikesed ja rahvast ja muud elu täis. Seepärast tuleb ise ka tähelepanelikul vaadata millise banaanimüüja juurest tuleb paremale pöörata. Daaiiiii-daaiii (paremale) kisendan tagaistmel ja siis vajutab ta signaali põhja ja teeb äkkpöörde nii et kõik kargavad kahte lehte. 

Eile õhtul käisime kohalikus klubis. Ronisime 5-6 kaupa autorikšadesse ja vurasime vaevaliselt kohale. Kahjuks midagi eksteermset nüüd teile rääkida polegi. Muusikavalik oli muidugi kohalik, mille vahele lasti lääne hitte dr. albanilt ja teistelt. India remiksidega kohandatult muidugi. Mõtlesime siis, et joogiks võiks võtta midagi natuke huvitavamat, ikkagi Indias ju. Otsustasin India stiilis Martini kasuks, sest kui Bond siin oleks siis ta kindlasti jooks ka seda. Suure hurraaga sain siis joogi kätte. Appi see oli kõige kohutavam asi mida ma olen kunagi saanud. Nad segasid martini sisse masalat. See on kohalik maitseaine, mida pannakse kõikjale. Nüüd ma tean siis, et ka jookide sisse. Ülivürtsikas, soolane ja kange. Järgmine kord jään vee juurde :) 

Aga tantsukursustele peaks küll minema, sest see, mida kõike nad seal tegid, oli ikka väga  hmm omapärane. Jalad käisid nii kiiresti, et olid peaaegu paigal. Kes tahab kodus harjutada võtku youtube ette. http://www.youtube.com/watch?v=APsZ6oPEZOg

Vat nii on lood siin Indiamaal :)