Külaline

Esmaspäeval oli meie majas pidupäev: kolumbialased tähistasid iseseisvuspäeva. Majal lehvis uhke kollase-lilla-punase kirju lipp ning Dayaland Colony tänavatele kostusid salsarütmid. Samuti oli meile saabunud huvitav külaline - rändur Gregor, kes tuuritab juba kolmandat aastat jalgrattaga Aasias ringi. Issver miks küsite?

Tähelepanu (kiirendatud lugemistempos)! Alljärgnev tekst võib kohati sisaldada klišeeliku materjali. Enne lugemist unustage eelarvamused. Uudishimu tekkimise korral proovige järgi, haarake raamaturiiulist Sharma, Coelho, Vain jt või konsulteerige iseendaga.

Kes meist poleks kuulnud lugusid kellestki kuskil, kes võttis oma seljakoti ja seitse asja ning põrutas kaugele ära. Siis ühel päeval tuleb tagasi, üleni habemes ja karvane, istub Terevisiooni diivanil jalas sokkidega plätud ja kartulikotist särk ning annab väga inspireeriva intervjuu. 

Teisel pool ekraani kõlavad aga kommentaarid “Oeh kui vägev” või “suht soe peast, mingu sõitku Tour de France’il, kui jalgrattas nii meeldib”  Siis jood hommikukohvi lõpuni, istud Pärnu maanteel ummikus ning ruttad kontorisse.

Hoopis teine lugu on siis, kui taoline tüüp peatub sinu elutoas. Sära silmis jutustab ta, kuidas ühel päeval oli tal olemas kõik, mida esmapilgul eluks vaja. Ülikooli kraad, hästitasuv töö, korter mainekas piirkonnas, uhke auto ja kopsakas pangaarve. Siis saabus aga kripeldav tunne, et tegelikult on puudu see kõige tähtsam - elu ise. National Geographicu saadete asemel tahaks vahelduseks ise jalad villi matkata ning teha kõike seda, mis vanaduses naeratuse näole toob. 

Niisiis jättis ta maha senise elu ja sõitis Kolumbiast läbi Ühendriikide Jaapanisse. Sealt edasi Hiinamaale, kus otsustas seiklust jätkata jalgrattal - Laos, Vietnam, Kambodža, Tai, Myanmar, Bangladesh, India ja maandus meie elutoas. Kuhu edasi ja millal? Selle peale naeratab ta kavalalt ja ütleb, et pole veel otsustanud.

Kõige imetlusväärsem oli tema võime tunda rõõmu pisiasjadest ning elada üks päev korraga, samal ajal arenedes ja edasi liikudes. 

Tegelikult ei ole vaja selleks habemesse kasvada, paljajalu Viru tänaval Krishnat tänada ja ühiskonnale vastu hakata. Piisab sellest, kui vahel teha midagi, mida tõeliselt tahad, unustades selle, mida teised ootavad ja tunned, et pead tegema. 

Jah, täna jätan peeglid elutoas pesemata, sest lähen hoopis sõbranna juurde koogile :)