Jaipur

Eelmine nädalavahetus viis meid Jaipuri. Äratus kell 3.30, kuid õnneks saabusid autod vaid poole tunnise hilinemisega. Vedasime oma padjad autosse ning jätkasime magusat und. Selle lühikese ajaga Indias olen harjunud magama pea igal pool, ükstahes missuguses lärmis või tingimustes ning konditsioneeriga auto oli puhas luksus.

267 km, 5 tundi ning 4 plaaditäit Bollywoodi muusikat hiljem olime lõpuks kohal. Kangete tagumike ägisedes ronisime autost välja ning ühtäkki oli uni kadunud. Olime jõudnud mägedesse. Või noh, vähemalt minusugusele Munamäega harjunud inimesele oli tegemist mäestikuga. 

Esimeseks peatuseks oli स्वयम्भूनाथ स्तुप ehk Galwar Bagh ehk maakeeli  ahvide tempel. Ostsime kotitäie pähkleid ja asusime ringi vaatama. Pärdikuid oli tõepoolest igal pool. Nad kargasid puudel, majaservadel, tirisid seelikust ja tegid muid trikke. 

Templikompleksis olid ka püha veega täidetud basseinid, kus kohalikud patte maha pesid. 

See on ka kohaks, kus paljud india noormehed oma kohustuslikku palverännakut alustavad. Nad panevad selga oranžid ürbid, täid

avad anumad püha veega ning kõnnivad paljajalu, ettevaatlkult, et püha vett mitte maha ajada, järgmisesse linna. 

Meie aga turnisime mägisel rajal aina üles poole, et jõuda päikesejumal Surya templisse. Kollase ja punase pulbriga nägu ära õnnistatud, avanes meile vaade tervele Jaipurile.

Turnisime alla tagasi ja sõitsime juba edasi Jaipuri keskele. Külastasime ka Tuulepaleed, kus elab endine kuningaperekond ning uudistasime muuseumite ringi. 

Kuna Jaipur asub praktiliselt keset kõrbe mägede vahel siis on seal alati palavam kui mujal Indias. 

Hiljem jalutasime veel linnas ringi, kuid varsti muutus kaupmeeste agressiivsus liiga tüütavaks ning otsustasime vaikselt tagasiteele asuda. 

Aga kui te vaid teaksite, mis järgmisel nädalavahetusel juhtuma hakkas :) Püsige lainel!

Namaste!