AIESECI õhtusöök

Reede õhtul olime kutsutud traineedinnerile ehk siis kõik Delhis praktika olevad noored said kokku kohalike AIESECi liikmetega. Kauplesime endale 4 autorikšat ja asusime teele. Aimasime, et neil tegelikult suurt aimu pole, kuhu sõita tahame ja seepärast küsisime igal nurgal teed. Kahjuks on indialastel paha komme: nad ei tunnista kunagi, et nad ei tea. Selle asemel juhatavad nad täiesti umbkaudu kuskile suunda. Teed küsides tuleb arvestada alati nelja erineva vastusega. Valik on sinu :)

Pärast pikka tiirutamist jõudsime aga õnnelikult kohale. Majad olid selles piirkonnas hiiglaslikud ja aiad nagu meie pargid. Suurema osa rahvaga olime juba ammu tuttavad, sest elame kõik väga lähestikku, kuid näha oli ka uusi nägusid. Õhtusöögist oli asi tegelikult asi kaugel, see oli lihtsalt viisakam nimi tavalisele peoõhtule. India kutid on ammu teada kui väga abivalmid ja seepärast polnud imestada, kui üks nendest asus mu pudelit hammastega avama (pudeliavaja oli plehku pannud). Kangutas, mis ta kangutas, kuid lahti ta selle kuidagi moodi sai. Kuid väikese kraksu saatel lahkus ta ka kibekähku teise tuppa..

Õhtu jätkus lõbusas tujus, kuid järgmisel päeval pidime hommikul kell 5 Agrasse sõitu alustama nii et uni kutsus. :(

Hiljem selgus, et maja kus pidu toimus, kuulus India välisministeeriumi kantslerile ja vapper tugevhammas oli tema poeg. Nii et homne õhtulehe pealkiri teataks “Delhi-Liis murdis välisministri poja hamba!”

Namaste!