Pushkar

Mõnikord kohe on nii, et kui midagi hakkab metsa poole minema, siis sinna ta ka läheb. Kohe jutustan teile sellest kõige ehedama näite...

Juba mitu nädalat olime plaaninud reisi hindude pühasse linna Pushkari ning viimaks oli nädalavahetus käes. Asjad pakitud ning vaim valmis, ootasime taksot, mis nagu juba arvata oli, hilines 40 minutit. Pole hullu, ajavaru peaks olema rohkem piisav ning rongijaam kõigest poole tunni kaugusel.

18 inimest pressivad ennast edukalt kolme taksosse ja seiklus algab. Möödub pool tundi, 45 minutit, tund ning meel hakkab pisut ärevaks minema. Kui kaugel see rongijaam nüüd olla saab? Kuid ummikud olid väga suured ning jäime rahulikuks. Järgmised pool tundi ja hakkas juba kõhe. Viimane piisk karikasse oli siis, kui taksojuht keris rahuliku näoga akna alla ning asus teistelt liiklejatelt juhiseid küsima. Aega oli 5 minutit ning meie ainsaks lootuseks oli rongi hilinemine. Sisimas aga teadsime, et ainuke asi mis Indias plaanipäraselt toimib, on rongiliiklus.

Nii aitab. Kõik taksost välja! Haarasime oma kodinad ning pistsime jooksu. Autode vahelt siblides, saateks signaalide koor, jõudsime lõpuks kohale. Kuid rong oli juba läinud...

Õnneks saime teada, et on veel üks võimalus. Nimelt võime veel jõuda järgmisesse peatusesse vanas Delhis ning sinna viib metroo. Võidujooks läks edasi. Ruttu metrosse, asjad turvakontrolli ning kiiresti edasi. Kuid stopp.. Pistsin oma koti masinasse, kuid välja see enam ei tulnud. Lindil seisis õnnetult üks teine must kott. Hea küll, äkki keegi ajas sassi ning haaras kiiruga minu oma. Kui kogu grupp uuesti koos oli, langes üks neist mulle rõõmuga kaela ja tänas, et tema koti taksost olin võtnud. Aga kus on siis minu asjad? 

Pärast paari telefonikõnet ja arutelu oli selge, et minu kott on ikka veel taksos kuskil keset Delhit. Nüüd oli paar sekundit otsustada, mida teha. Kas jääda ilma ühegi asjata taksot ootama, et oma asjad kätte saada või siis proovida rongile jõuda ning kaks kätt taskus Pushkari nautida. No, mis te arvate, mis ma tegin? 

Haha tõmmekas, tegelikult otsustushetke polnud, sest me olime juba metroos :) Niisiis algas võidujooks ajaga. Ühest metroost teise, trepid, koridorid, trepid, eskalaatorid, turvakontrollid, trepid, kaldteed, rahvast täis tänavad, puuvilja letid, hüpped üle maas magavate inimeste. Viimased pingutused. Kus küll võib olla platvorm 12? Tundub, et Harry Potteril oli ka lihtsam platvorm 9 ja kolmveerand leida, kui meil Ajmeri rongi. Aga seal ta oli! Kujutad sa pilti, täpselt 13 ja 11 platvormi vahel! Hops rongi, uksed kinni ja sõit algabki.

Hing paelaga kaelas ja higi ojadena voolamas, leiame lõpuks üles oma voodid-narid. Aga nagu arvata oli, istus seal ees juba vähemalt 3 kohalikku. Algas meeletu selgitamine, seletamine, ähvardamine, kaebamine ja virisemine, kuni viimaks saabus kohale kontrolör, kes asja enamvähem ära korraldas. Voodi-okupandid lahkusid urisedes ning siunasid meid inglise keele mitte oskamises. Üldse on indialastel arusaam, et nagu kõike muud maailmas, oskavad just nemad inglise keelt kõige paremini. Miks muu maailm nendest suurt midagi aru ei saa, on siiani müsteerium :)

Pärast seitset tundi rongisõitu oleme viimaks kohal. Kobistame rongist välja ning võtame takso Pushkarisse. Mägised teed, värske õhk(!), teeäärel uudistavad pärdikud ja hingemattev vaade. Viime oma asjad hotelli (oleks mul siis olnud mida viia) ning lähme hommikusöögile. Hiljem otsustame rentida mootorrattad-rollerid, et mõnusamalt linna ja selle ümbrust avastada. Tuhiseme läbi kitse ja lambakarjade, ehmatame lehmi ning trotsisme loike, mis vahel ulatusid üle terve tee ja kuhu mõned meist ka sisse kukkusid  või kinni jäid(taustaks sõbralik naer). Külastasime kümneid templeid, parandasime karmat ning garanteerisime endile igavese õnne ja armastuse. Kõlab hästi või mis?

Tagasi tulles oli aga meie hotelliõue hõivanud 18 kaamlit, kes ootasid, et meid kõrbe päikeseloojangut vaatama viia. Ettevaatlikult ronisime selga, hoidsime kõigest väest kõigest millest andis kinni ning reis võis alata. Alguses tasa ja targu, kuid hiljem hüppas juht ka küüru peale ning alles siis algas tõeline seiklus. Rappudes ja õõtsudes ratsutasime (hmm ma olen viimased minut aega mõelnud, kas kaamlitega ka ratsutatakse?) läbi väikeste külade, kus meie tulek suutis isegi kriketimängu ülekandelt tähelepanu ära tõmmata. 

Minu kaamel Bruno oli 7 aastane vanapoiss, kelle lemmik tegevuseks oli suure jooksu pealt puu otsast lehti süüa ja teisi kaamleid rammida. Seepärast oli pärast kahe tunnist seiklust päris suur kergendus omal jalal koju minna. Kuigi pean tunnistama, et vaatamata kangele tagumikule ja pidevale hirmule oli kogu seiklus seda väärt. Meeletult kaunid vaated, külade eluolu (peale kriketimängu ka üks pulm) ning kaamelijuhi jutustused olid oeh-nii-India.

Järgmisel hommikul otsustasime varakult (hkm.. kell 10) uuesti mootorratastega teele asuda, et näha ära nii Šiva tempel, kui kõik muu huvitav, mis teele satub.

Traumapunkt küll esialgu plaanis polnud, kuid kahjuks seal meile kahele seiklus seekord lõppes.

Ühel hetkel, keset peaaegu tühja maanteed keeras meile möödasõidul ette väike veoauto ning äkkpidurdus lõppes siruli maantee serval. Järgnes esmaabi India moodi: autokapott lahti ning kellegi taskurätt tehti aknapesuvedeliku või muu mootorimöksiga kokku ning suruti haavadele. Selline tunne oli, et kisaks Tallinnani välja aga välja tuli ainult puhteestlaslik vaikne aiii-aii-ai, mille sellel hetkel varjutas kuri prantsuse keelne sõim. 

Ennast pisut kogunud sõitsime edasi küla traumapunkti, kus kõik kordus aga seekord pisut inimlikumal moel...

Nii ma siin istun, õlg-käsi-puus sidemes, kulm pisut rullis ja mõtlen, et küll elu on ikka üks paras seiklus aga järgmine kord seiklen kiivriga :)

Pealegi, kui kõik läheb nii metsa kui võimalik, siis järgi mõeldes on ju metsas ka väga ilus. Või mis?   

Namaste!

PS! Kui ka see lugu teid, kallid lugejad, kommenteerima ei pane, siis ma hakkan kahtlema, kas keegi peale Tarvi seda kõike loeb ka :D?