Täna räägin ma teile paigast, kus kaovad võluväel kõik mured, hinge poeb mõnus rahu ning meeli ärgitavad suurepärased seiklused.
Selle koha leiad Sa kaardilt Manali nime all ja hea tahtmise korral ning India bussiliiklust trotsides võid sinna isegi kohale jõuda.
Meie seiklus algas New Delhi rongijaamas, kus pea 1.5 tunnise ootamise peale saabus viimaks meie luks Volvo buss (nii seisis turismibűroo kuulutuses). Ehk siis India stiilis siiruviiruline, ilma konditsioneerita, kräuksuvate istmete ning kolme kahtlase juhiga.
Aga noh, mida sa ikka ootad? Suurt säravvalget konditsioneeriga, hiiglasliku TOURIST sildiga päris Volvot või?
Nagu te juba kursis olete, siis India liikluses kehtib väide “Ma signaalitan, järelikult olen olemas”. Nad võtavad seda põhimõtet lausa nii tõsiselt, et pea igal autol on erinev signaal. Seeg
a ma kujutan ette kuidas bussibaya* läheb esindusse ning ta peab uhkelt endale signaali valima. Mäletate ju kűll, kuidas ise esimesele mobiilile tähtsalt helinat valisite. Igatahes meie 17 tunnine sõit Himaalaja mägede vahel mőődus unustamatu sõjahűűde saatel.
Mingil moel õnnestus siiski magama jääda, hoolimata sellest, et bussi rappumine ähvardas hambad välja lűűa. űks meist istus ka kõige tagumises rea keskel, nii et iga pidurdusega oli oht esiklaasi lennata. Kuidagi moodi õppis ta aga űhendama magamise ja kinni hoidmise. Vat, milleks kõigeks me pärast Indiat suutelised oleme!
Kui mingil hetkel silmad lahti tegin ja aknast välja vaatasin ei suutnud ma kohe otsustada, kas nutta või naerda.. Meie buss seisis lihtsalt keset jõge (ei mitte sillal vaid otses mõttes, keset jõge) ja rattad ajasid vihaselt ringi. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas terve bussirahvas aetakse nagu űks mees välja lűkkama. Kuidagi moodi ta sealt aga välja ukerdas. Ilmselgelt eksinud, tiirutas ta ringi mőőda kűlateid. Enda rahustuseks otsustasin uuesti magama jääda...
Järgmine kord, kui silmad avasin, avanes hingemattev vaade ja hommikune päike piilus mägede vahelt. Nii kaua oli kõik kena, kuni pilgu taevast maa peale suunasin… Me sõitsime keerutades ja loksudes kuristiku äärel. Ei mingeid piirdeid ega tõkkeid. Igal kurvil (kogu sõit oligi tegelikult űks suur kurv) oli hirm, et nűűd tuleb keegi vastu. Muidugi tulidki, aga õnneks sama hirmuga.
3 tunnise hilinemisega jõudsime lõpuks Manalisse. Vaatamata sellele, et tagumik oli nagu tundetu pannkook ja jalad sarnanesid raudkangidele, oli bussisõit seda kõike siiski väärt.
India mõistes väike kűlake on viimaste aastatega muutunud väga populaarseks sihtkohaks nii kohalike kui turistide jaoks. Kes tuleb siia Delhi põrgukuumuse eest peitu, kes otsib mägedest ekstreemsusi, kes naudib lihtsalt olemist.. Linn ise on jaotatud Uueks ja Vanaks Manaliks ning meie peatusime vana poole peal, kus asuvad peamised hotellid ja restoranid. Kohe bussist väljudes pakkusid erinevad hotellid meile majutust ning transporti. Siin ei ole mõtet enne kohale jõudmist hotelli ära broneerida, vähemalt mitte turismihooajal, sest on parem enne koht űle vaadata ning natuke kaubelda.
Viisime asjad hotelli ning läksime lõunale. Kuna Manalisse on elama jäänud paljud Eurooplased, siis võis jõekaldal vaheldusena nautida parimaid kooke, salateid, pastat ning isegi sushit. Tore oli viimaks sűűa midagi kodusemat ja mitte tuld kõrvadest välja ajavat karri-riisi-chapatit.
Jalutasime kitsastel tänavatel, piilusime ringi lõpututel turgudel ning lihtsalt nautisime tunnet, et ei ole ohtu űlekuumeneda.
Delhis kipub ära unustama, et tegelikult on Indias hetkel vihmaperiood ning seepärast hakkas kella 3-4 paiku sadama. Ja nii iga päev… Aga mis seal ikka, võtad parima seltskonna, ingveri-mee tee koos värske õunapirukaga, valid parima vaatega kohviku ja lihtsalt naudid.
Järgmisel päeval läks osa seltskonda mägedesse matkama, kuid kuna mind kimbutas väike kűlmetusepoiss siis otsustasin maha jääda. Käisin hommikuses joogatunnis, jalutasin
templites, mõnulesin Kerala massaazis ja lasin oma tsakrad ilusti ära puhastada.
Meie hingerahu pandi muidugi proovile tagasisõidul, kui avastasime, et keegi geenius on bussil vihmahooajal (!) paar akent eest võtnud. Kujutad siis ette vihast poola keelset sõimu, sellelt kes läbimärjal istmel 15 tundi loksuma pidi. Bussijuht oli vabandust väljenduse eest tõeline tumba, sest Delhisse jõudes avastas ta, et mingid dokumendid on maha jäänud (arvatavasti neid muidugi polnudki) ning politsei teda edasi ei lasknud. Mis siis nűűd? Esitame aga kűsimuse lugejale:
Miks jõlgub bussijuhiga alati kaasas 3 esialgu mittevajalikuna näivat bayat?
a) Põhi-Bayat oma norskamisega űleval hoida
b) Politsei tähelepanu hajutamiseks
c) Et 15 tundi lääne tűdrukuid vahtida
Kõik vastused on muidugi õiged aga politsei tähelepanu hajutamine oli vist kõige vajalikum. Igatahes saadeti űks vennike politsei juurde selgitusi andma, kuni hetkeni mil buss gaasi põhja vajutas ning triibulises särgis baya täiel kiirusel hoopis teises suunas lippas..
Manali on tõepoolest parim paik, kuhu peitu pugeda, kui asjad űle pea kasvavad. Kellele piisab nädalavahetusest, kuid paljud peatuvad seal kuid, et patareid täis laadida ning siis uue hooga peale hakata.
Oht hipiks muutuda on muidugi täiesti olemas aga tűkike lillelast peaks ju ikka igaűhes olema Ma ei mõtle siinkohal õõvastavaid vikerkaare värvilisi pűkse ja narmendavaid hõlste, mida siin turistidele pähe määritakse, vaid hoopis oskust elu parimaid kűlgi täiel rinnal nautida. :)
*Otseses tõlkes onuke, vennake. Sobib őelda kõigile peale űlemuse. Vaata veel: Jäätise baya, riksa baya, puuvilja baya jne. Naisbaya on diddi :)
