Sunday 13 September 2009

Varanasi


Ei tea kas tänu Lii Undi raamatule või lihtsalt puhtast seiklushimust oli mul alati mõttes Varanasis ära käia. Tegemist on hindude kõige pühama linnaga, kus on ehedalt näha elu ja surma ringmäng ning India kõige suuremad kontrastid. Kui elu lõppvaatus juhtub Gangese äärses linnakeses siis on inimhingel võimalus pääseda lõputust ümbersünnist olematusse ehk siis meie mõistes taevasse. 

Väga huvitava artikli Varanasist on kirjutanud Ülo Suursaar ning see asub siinsamas.


I katse


Meeletu äike ja torm. Tänavad on üleujutatud ning enamus transpordivahendeid keelduvad sind rongijaama viimast. Lõpuks õnnestub leida hiiglaslik maastur, mis kohati põlvini ulatuvaid loike trotsides New Delhi rongijaama poole sõitma hakkab. Kuid terve linn on kaoses, ummikud on ligi 2 km ning seisavad täielikult paigal. Sõit kestab 40 minuti asemel 2 tundi ja 40 minutit.

Niimoodi jäimegi rongist maha, sest kui mussoon otsustab tõeliselt kiusata, siis tuleb lihtsalt alla anda ja ko

du poole tagasi sumbata..


II katse


Järgmisel reedel otsustasime aga uuesti proovida. Kahjuks olid kõik piletid välja müüdud, kuid igaksjuhuk

s läksime otse rongijaama lootuses, et ehk on keegi kohtadest ära öelnud. Nii oligi ja meie sõit Varanasisse võis alata!  Keerasime end sleeper class (magamisvagun) naridele rulli,

 et 12 tunni pärast kohal olla.


Küsimusele, milline see Varanasi siis oli, vastaksin äärmiselt vastuoluliselt. See on ühtaegu üks kõige kohutavamaid ja samas imelisemaid paiku, kus ma viibinud olen. Kitsad tänavad on täidetud prügi, lehmade, koerte, kitsedega ning muidugi kõige sellega, mis neist maha jääb. Õhk on raske kuumusest, prügi lehast ning viirukite hõngust. Igal sammul võib kohata oranži riietatud palverändureid, kilkavaid lapsi, manguvaid kerjuseid ja muidugi ehmatanud turiste fotoaparaadi välk sähvimas.


Kuid kui kõige selle kaose seest lõpuks ema Gangese juurde jõuda, muutub kõik. Jõgi, olgu ta nii räpane kui tahes, kannab ennaga kaasas aastatuhandete pikkust tarkust ja rahu. 


Osad Ghatid (trepid, mis viivad jõe äärde) on aga mõeldud surnute põletamiseks, et siis tuhk otse Gangesesse visata. Erinevalt lääneriikide matustest on hindudele surm pigem pidupäev ning seda eriti Varanasis. Vaatamata sellele, et kallist inimesest on äärmiselt kahju lahkuda, ollakse siiski õnnelikud, et hing on lõpuks ometi ümbersünnist vabanenud ja saavutanud tõelise vabaduse. 

Kohalikud pesevad ennast Ghatidel  ning mediteerivad tundide kaupa templite jalamil. Kõik tundub kuidagi ebamaine aga samas nii loomulik. Sealsamas templite juures pestakse vees ka nii ennast, pesu, koeri, kitsi, lehmi kui ka motikaid. Matuste ning templirituaalide muusikast käivad üle pommi hüppavate laste kilked. On tükk tegu, et selline vaatepilt oma peas reaalsuseks muut

a.  Aga ehk ei peagi kõik nii reaalne ja mõistuspärane olema. Ehk piisab vahel ainult sellest, et istud päikeseloojangu (või veel ebareaalsem tõusu) ajal poollagunenud puupaadis ja sosistad tulerituaali vaadates  Gangesele oma salasoovi...

No comments:

Post a Comment