Pärast tõeliselt mõnusat nädalavahetust (kindlasti kirjutan sellest kohe varsti) Manalis mägede vahel, jõudsime
läbiloksutatuna kell 7 hommikul tagasi Delhisse. Aga loomulikult jäi buss tavapäraselt 2 tundi hiljaks ning seepärast oli tükk tegemist, et õigel ajal kontorisse jõuda. Hops kodinad esimesse taksosse ja kaheksakesi sisse. Ee.. oleks lubatud kõigest 4, kuid siin kehtib põhimõte “häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta”.
Koju jõudes oli muidugi kena üllatus, et vesi on kuhugi kadunud. No mis seal siis
ikka, kui pole siis pole...
Unise ja pisut tigedana (jah, pärast peaaegu kahte kuud, suudan ikka vahel veel ärrituda) jõudsin suurele teele, et töölesõiduks autorikša võtta. Ja mis ma näen, terve tee on kollase-rohelise kirjuid masinaid täis. Õnneks jääb täna vähemalt pikk ootamine ära, mõtlen reipalt ja sammun esimese juurde. Sealt vaatab aga mulle vastu üliõnnelik väike murjam, kes kavalalt teatab “No ricksaw today. We are on strike.. Nooo possible” (Ei mingit rikšat täna, me streigime. Pole võimalik). No pole võimalik, pärast 50 minutilist ootamist suutsin ühe nurgatagant leida juhi, kes viimaks oli nõus mind viima. Muidugi kardinad
tõmmati alla, et teised ometi ei näeks. Peaaegu Tulika takso hinnaga jõudsin tööle ja sain teada, et streik kestab veel täna ja homme..
Tagasitulek oli pisut koomilisem. Töölt lahkudes nägin, et pole ainuke, kes hädasti koju tahab saada. Seega nii kui mõni kollane kera silmapiirile tekkis, jooksis see grupp tall
e vastu. Nüüd läks reisijate vahel kauplemiseks, kes ja kuhu ja mis hinnaga saada tahab. Oksjoni edukaks võitjaks olin õnneks mina, seega pugesin nähtamatult tahaistmele ja sõit
salamissioonile võis alata. Päris koju ta mind viia ei tahtnud/ei saanud seega pidin veel omakorda jalgrattarrikšale hüppama.
Koju jõudes jagasid kõik oma tänaseid seiklusi. Räägiti lugusid, et kui streikivad autod nägid kedagi, kes kokkuleppest hoolimata sõitsid, siis peeti nad kinni, anti pisut kolakat ning lasti kummid tühjaks.
Aga vesi oli ikka kadunud ja seepärast tuli köögist voolik läbi rõdude ja akende vannituppa vedada. Tänavale kostusid hõiked “Water Yeeen (vett Yen), water Yeen - Yeees it’s coming. or not (jah see tuleb, või siis mitte)!
Muidugi lõppes vesi, kui šampoon oli uhkelt vahule aetud. Siis tuli kellelgi alla poodi pudelivee järgi joosta. Kirsiks tordil oli muidugi veel elektrikatkestus, mis õnneks kestis seekord vaid 15 minutit.
Tore on see India igapäevaelu eks :)
No comments:
Post a Comment